esimene luuletus üle kolme kuu
esimene luuletus üle kolme kuu
on nagu aasta esimene kevadvihm
nagunii saan tema käes seistes läbimärjaks
ja mu kopsud otsustavad järgmisel päeval kehast välja kolida
“adjöö su ahjud ajasid kogu aeg suitsu sisse”
“kle tsau ega sinusse ei tahakski keegi kodu rajada
kardinaid riputada
liistudelt tolmu võtta
on paremaid kehasid
kus lapsi kasvatada”
ühesõnaga
ma taastun sellest obadusest pool oma elu
esimene luuletus üle kolme kuu on nagu kõne ekspoisilt
selliselt
kes lõpetas teise maailmasõja tuumapommiga
ja mina olin hiroshima
kellele ajalooõpikute asemel
saatsid lohutavaid pilke keskealised mehed
ühesõnaga
ma ei peaks vastu võtma ei kõnet ega luuletust
ega sellest head nahka ei tuleks
kui üldse
siis kantserogeenne läbipõlend laiguline ülepäevitus
mis mu noorelt hauda viiks
ja sugulased mataksid mu häbitundest kogu keha katvas kombinesoonis
aga kui te kunagi mu pärast itkete
ärge mängige ühtegi muud laulu peale smogi “dress sexy at my funerali”
ühesõnaga
esimene luuletus üle kolme kuu paneb mind planeerima oma matuseid
seda päeval
mil terve emajõeäärne lõhnab värskelt raiutud puidu
ja vana armastuse järgi
kes ajab end karkudele püsti
ja tuleb akna äärde päikeselaike püüdma
ta teab et see pole enam tema maailm
aga mida sa teed
kui maailma oma oled sa endiselt
mida sina teed
kui mina pole sellele küsimusele leidnud muud vastust
kui kevadvihmas aluspesuni läbi liguneda
mida ma ikka teen
kui õues on täpselt selline päev
mille elamiseks mul täna aeg on
