idioteek

I.
When I was trying to quit smoking
and we drank white wine from Mason jars,
you called my freckles cocoa powder
and I called your green eyes
celery.

II.
I am learning how to be a grown-up
who pays bills, cooks her own dinners,
and doesn’t cry at words like
I think I just want to be friends.

III.
The thing is this:
Love is an organic thing.
It rots and softens.

— All That’s Left To Tell, Clementine von Radics (via kegfoam)

(Source: clementinevonradics)


“Do you like me?”
No answer.

Silence bounced, fell off his tongue
and sat between us
and clogged my throat.
It slaughtered my trust.
It tore cigarettes out of my mouth.

We exchanged blind words,
and I did not cry,
I did not beg,
but blackness filled my ears,
blackness lunged in my heart,
and something that had been good,
a sort of kindly oxygen,
turned into a gas oven.

— Anne Sexton  (via beautyisanillusion)

(Source: serialstranger)


esimene luuletus üle kolme kuu

esimene luuletus üle kolme kuu
on nagu aasta esimene kevadvihm
nagunii saan tema käes seistes läbimärjaks
ja mu kopsud otsustavad järgmisel päeval kehast välja kolida

“adjöö su ahjud ajasid kogu aeg suitsu sisse”
“kle tsau ega sinusse ei tahakski keegi kodu rajada
kardinaid riputada
liistudelt tolmu võtta
on paremaid kehasid 
kus lapsi kasvatada”

ühesõnaga
ma taastun sellest obadusest pool oma elu

esimene luuletus üle kolme kuu on nagu kõne ekspoisilt
selliselt 
kes lõpetas teise maailmasõja tuumapommiga
ja mina olin hiroshima
kellele ajalooõpikute asemel 
saatsid lohutavaid pilke keskealised mehed

ühesõnaga
ma ei peaks vastu võtma ei kõnet ega luuletust

ega sellest head nahka ei tuleks
kui üldse
siis kantserogeenne läbipõlend laiguline ülepäevitus
mis mu noorelt hauda viiks 
ja sugulased mataksid mu häbitundest kogu keha katvas kombinesoonis
aga kui te kunagi mu pärast itkete
ärge mängige ühtegi muud laulu peale smogi “dress sexy at my funerali”

ühesõnaga
esimene luuletus üle kolme kuu paneb mind planeerima oma matuseid

seda päeval 
mil terve emajõeäärne lõhnab värskelt raiutud puidu
ja vana armastuse järgi
kes ajab end karkudele püsti 
ja tuleb akna äärde päikeselaike püüdma

ta teab et see pole enam tema maailm
aga mida sa teed 
kui maailma oma oled sa endiselt

mida sina teed 
kui mina pole sellele küsimusele leidnud muud vastust 
kui kevadvihmas aluspesuni läbi liguneda

mida ma ikka teen
kui õues on täpselt selline päev
mille elamiseks mul täna aeg on